Kiirelt saabunud tasumise tund

Pikka aega polnudki siia blogisse midagi lisada, sest oravate-rooside ühine teerull tegi ühiskonnas oma töö, mille hea külg oli see, et puuetega inimeste võitlused tervema ühiskonna eest ületasid igasuguse kahtluseta uudiskünnise. Sündmused kajastusid mainstream ajakirjanduses lausa igapäevaselt ja täiesti adekvaatselt. Sellega oli ebanormaalsest poliitikast võitnud vähemalt meedia (ja koos sellega meediatarbija) ja pea kõikidesse väljaannetesse ning kanalitesse olid tekkinud ajakirjanikud, kes teemat jälgisid ja kajastasid.

Omamoodi vahefinaal toimus 4. detsembril, kui Toomas H. Ilves siiski otsustas endale Kadriorgu külla kutsuda mõned reformi ümberpööramise eest võidelnud puuetega inimeste esindajad (aga mitte pöördumisele allakirjutanud omastehooldajad – nemad pole ju riikliku arusaama kohaselt töövõimereformi sihtgrupp), et viia nendega läbi veekordne näilise kaasamise õppetund. Sellest kohtumisest, kuhu ratastoolis sõitjaid tuli ajutisi ja kaunilt läikivaid rööpaid pidi taas majja sisse upitada, seekord presidendilossi valvavate vahipataljoni rammumeeste jõul, saigi omamoodi erepunane kirss töövõimereformi riiklikul sefiiritordil.

Kuigi ammu oli ka Kadriorus kõigile selge, et president hüüab probleemsed seadused välja, mängis riigi esindusjuht  koos oma juriidilise nõunikuga kohtuma tulnute silme ees maha nii osava 45-minutilise etenduse, et fotodokumentidelt võib näha lossist väljuvate külaliste õndsaid pilke, milles väreleb õhkõrn usk, et seaduseid siiski välja ei kuulutata. Nii siiski ei läinud. „Meil tõesti tekkis kohtumisel tunne, et reform lähebki nüüd ümbertöötamisele. See tundus uskumatu, aga hetkeks oli tõesti peas selline mõte. Kaine mõistus naases, kui lossist väljudes logisime internetti ja nägime, et samast majast on juba väljastatud küüniline pressiteade, mis kinnitas, et vastupidiselt meie juristide koostatud ligi 20-leheküljelisele selgitusele pole seadustel häda midagi,“ kommenteeris üks kohtumisel osalenu. Eriti tülgastavaks pidas ta pressiteatesse vormitud tsitaati, milles presidendi sõnavalik ja lausestus väljendavad Eesti riigijuhtidele nii omast puuetega inimeste poole ülalt alla vaatamist, nende haavatavusel mängimist ja seeläbi nende väärikuse ning tõsiseltvõetavuse pisendamist, eriti suhtes suure ja tähtsa riigivõimuga:

“Seadusandja ja täitevvõim peavad üheskoos tegutsema selle nimel, et hajutada puuetega inimeste kui niigi väga haavatavate ühiskonnaliikmete ebakindlust selle seaduse rakendamise ning nende olukorra suhtes,” ütles president Ilves.

Juba kakskümmend tundi hiljem, täpselt hetkel, mil presidendi kantselei dokumendiregistrisse ilmusid töövõimereformi seaduste väljakuulutamise teated, pidasid aga puuetega inimeste ja omastehooldajate esindajad juba pressikonverentsi „Mis tuleb pärast teerulli“, kus andsid teada oma poliitikasse minekust. “Meil ei jäänud muud üle, kui järgmiseks üritada siseneda esindusdemokraatiasse, sest osalusdemokraatiale, ehk võimalusele rääkida ühiskonnas kaasa kodanikena, tuli lihtsalt sein ette,” põhjendasid nad.

HelmenKytt1

Mina tahan ainult head, ausalt. epl.delfi.ee

Furoor, mille tõi poliitringkondades kaasa „haavatavate ja ebakindlate ühiskonnaliikmete“ julge samm poliitikasse, ei ole tänaseks veel vaibunud ja sellega seonduvat analüüsime pisut hiljem. Siis, kui tekkinud lainetused hakkavad selgemaid mustreid looma. Kolmas advendinädal avas aga hoopis uue skandaali – nimelt paljastas 16. detsembri Eesti Päevaleht sotside (ja oravate) ulatusliku afääri n-ö katuserahadega. Sisulises mõttes tuli ilmseks varasuvest alates toimunud võimupoliitikute tegevus riigieelarve rahade eest endale poliitilise võimu ostmisel, antud juhul siis arglikema ja madalama moraaliga puuetega inimeste ühingute käest. Kadri Ibruse artiklis on esitatud jõhkraid tsitaate, kus lihtsameelsed puuetega inimeste esindajad tunnistavad, et sotsiaalminister Helmen Küti ja riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehe Heljo Pikhofi lubatud rahade eest on nemad olnud hea meelega nõus kiitma takka töövõimereformile, mitte osalema pikettidel, allkirjastama poliitikute palvel hea tahte lepet jne. Ja andnud ka lubadusi anda oma hääled valimistel sotsidele. Nii lihtne see kõik ongi. Miks me ei võiks kiita poliitikuid ja nende tegemisi, kui selle eest saab ehedat raha riigieelarvest, näiteks koolituste läbiviimiseks?

Ibruse artikkel räägib ise enda eest, aga tegelikult on selle loo taga ka seaduses kirjeldatud mehhanismid. Selleks seaduseks on korruptsioonivastane seadus. Teguviisi kirjeldab järgmine:

§ 5  Ametiseisundi, avaliku vahendi, mõju ja siseteabe korruptiivne kasutamine

 (2) Avaliku vahendi korruptiivne kasutamine on ametiisiku poolt ametikohustust rikkudes avaliku ülesande täitmiseks mõeldud materiaalse või muu ressursi kasutamine ametiisiku enda või kolmanda isiku huvides, kui see toob kaasa avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise ametiisikule või kolmandale isikule.

No nüüd hüüame muidugi, et ega siis Kütt või Pikhof enda huvides raha ei jaganud, vaid ikka riigi huvides, mis on ju meie kõikide huvides, mida nemad kui võimulolijad esindavad. Aga loeme seadust edasi:

  1. peatükk. Vastutus

Ametiisiku poolt omakasu eesmärgil ametiseisundi, avaliku vahendi, mõju või siseteabe korruptiivse kasutamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

Olgu selle 300 ühikuga kuidas on, aga nagu ülal viidatud, siis praegusel ajaperioodil lisandub siia valmiste moment ja sellega seoses häälte ostmise teema. See on aga juba ühe teise seaduse teema, mis vääriks ka lugemist. Võiks ka tähelepanelikult uurida siia juurde ministrite iganädalaseid tööplaane, mis reedavad juba varasuvest regulaarseid ametitrippe, kuid ikka ülekaalukalt enda valimisringkondadesse. Võiks ju eeldada, et ministeerium peaks riigiasutusena tegelema kogu Eestiga. Aga ilmselt on asjaomastel isikutel olemas ka selle kõige jaoks rahva mandaat. Või mis teie arvate?

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Kõigepealt teeme, siis arutame ja lõpuks mõtleme

Niisiis võttis riigikogu eelmisel kolmapäeval vastu töövõimereformi seadused. See sündis koalitsiooniparteide saadikute ja paari parteitu parlamendiliikme häältega. Just nii, nagu see meie parlamendis ikka käib, kui teema on poliitiline, mitte sisuline. Sisulisi teemasid aga meil poliitikas üldiselt ei ole, sest võim on võim ja rahvas on rahvas – need on kaks erinevat asja ega pea segama üksteist.

Nestor_err

Meie loome ja täidame siin seaduseid. err.ee

Et kõik näeks välja viimase peal ja oleks täiesti korrektne, markeeriti kogu olukord päev varem ka konfliktse hea tahte leppe allkirjastamisega. Lepe, mille sisu ja olemus oli endiselt seebiveestki sogasem, sai kenasti alla kaksteist allkirja. Leppe enda kohta lisati, et see on ajas muutuv, nagu tõeline bioloogiline organism. Ja nii polnudki enam tähtis, et augusti lõpus sotsiaalkomisjonis sündinud lubaduse kohaselt pidi üle valimispiiride vaatav lepe olema fraktsioonide ülene, kaasama riigiasutusi, teadureid ja puuetega inimeste organistasioonide kõige laiemat ringi. Nüüd piisas, kui sellele kirjutasidalla  sotsiaalministeeriumi enda poolt kaks ministrit (nii panid leppepe alla oma näpujäljed orava- ja roosipartei), lisaks kärutati kohale ministeeriumi allasutused – (avalik-õiguslik) töötukassa ja Astangu keskus. Siis veel töötukassa nõukogu tööd juhtiv, oma pealiku kaudu sotsidega lähedastes suhetes ametiühingute keskliit, kes omakorda võttis kaasa allorganistasiooni TALO, neile lisaks viis väiksemat puudeühingut (allergialiit, reumaliit jt) ja üllatajana – riigieelarve kostil olev Inimõiguste Instituut. Viimase esindajad ilmselt ei saanud üldse aru, kuhu nad sattunud olid: ei ole tähele pannud, et Mart Nutt või Vootele Hansen oleksid puuetega inimeste tööhõive küsimustes viimase poole aasta jooksul (või ka kunagi varem) sõna võtnud või kusagil arutelul osalenud. Aga käsk on käsk. Pealegi pole järgmise aasta riigieelarve veel kinnitatud ja Inimõiguste Instituudil on sealt saada oma tegevuskulude katteks üüratu 250 000 eurot (vrdl: patsientide esindusühingul ainult 19 000 eurot). Üks allkiri selle eest sisutule dokumendile polegi palju tahetud!

Seega läks 19. november ajalukku kaua oodatud positiivse päevana reformierakonna ajaloos, aga veelgi enam endise Tartu linnapea, poliitminister Urmas Kruuse isiklikus eduloos. Peaministri poolt talle antud parteiline ülesanne sai korraga täidetud – reform stardib ja Kruuse on ära teeninud preemia, milleks on vähemalt neli aastat jätkuv 3600-eurone kuupalk. Olgu siis ministrina või tulevase riigikoguliikmena. Kruuse kui lihtne laulumees säras pingelanguses järgmistel päevadel iga oma ihurakuga nagu soe ja ümmargune päike, vadistas rõõnsameelselt ja naeratas igas võimalikus suunas. Kohe tore on selliseid inimesi näha meie Eestimaises hallis sügises!

Organistasioonidel, kes puudega inimeste normaalse elu ja mõistliku sotsiaalpoliitika eest võitlusse on asunud, ei liikunud aga Toompealt kostnud haambrilöögi peale ükski närv. Loetud hetked pärast seaduse vastuvõtmist jõudis uudisvoogudesse teade, et teele on länud ligi 20-leheküljeline avalik kiri presidendile, milles analüüsitakse kavandatava reformi vastuolu põhiseaduse ja Eesti jaoks siduvate rahvusvaheliste konventsioonidega ning palutakse presidendil reformi käivitavaid seaduseid mitte välja kuulutada. Ühtlasi juhitakse kirjas tähelepanu ohtlikule tendentsile Eesti seadusloomes, kus Toompealt tuleb järjest läbimõtlematut praaki – kas poleks aeg seda trendi peatada? Nüüd on siis pall Kadrioru roosiaias. Ega sealt pauku ei tule, ütlevad teadjad, aga eks teadasaamine on ka alati midagi väärt.

Nädala vaieldamatu puänt tuli aga hoopis mujalt. Reede lõunal läkitas riigikogu kantselei puuetega inimeste organisatsioonidele, kes olid esitanud riigikogule kollektiivse pöördumise töövõimereformi teemal ja nõudnud teema arutamist riiklikult tähtsa küsimusena, järgmise kirja. Üllatus, üllatus! – riigikogu juhatus oli nüüd petitsiooni materjalid läbi töötanud ja nõustunuki selle menetlusse võtma!

RIIGIKOGU JUHATUSE OTSUS                                         Tallinn 20.11.2014 nr 195

Kollektiivse pöördumise menetlusse võtmine

Lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 1529,  Riigikogu juhatus otsustab: võtta menetlusse  /… pöördumise teinud organisatsioonide loend…/  20. oktoobril algatatud kollektiivne pöördumine tööealiste puudega inimeste, töövõimetuspensionäride ja omastehooldajate kaitseks töövõimereformi rakendumisel ning edastada see menetlemiseks sotsiaalkomisjonile.

 Eiki Nestor Riigikogu esimees

Seega siis hakkab sotsiaalkomisjon nüüd, kus riiklikult tähtsa (või tähtsusetu) küsimuse arutelu naeruväärsel tasandil läbi viidud, seadused vastu võetud ja lepe alla kirjutatud, menetlema puuetega inimeste kollektiivset pöördumist töövõimereformi vigade asjus! Ja muide, seaduse kohaselt on nüüd komisjonil aega kolm kuud, et arutada, mida teha, ja kuus kuud, et võtta vastu otsus, mida siis ikkagi tehakse! Nii et siis otsus otsuse kohta valmib nädal enne valimisi ja lõplik seisukoht pöördumise asjus juba uuelt riigikogult (!) maikuu lõpuks. Siinkohal ei oskagi öelda muud, kui et elagu Rahvakogu, kes sillutas Eesti rahvale tee paremaks osalemiseks demokraatias ja riigijuhtimises.

Et riigijuhtimine läheb meil kui lepase reega ja mingit rahvast appi tegelikult vaja ei ole, teatas aga riigikogu juht ja ülal viidatud kirjale allakirjutanud Eiki Nestor juba oktoobri keskel üle-Eestiliste pikettide aegu Postimehe ajakirjanikule Anneli Ammasele antud intervjuus (paberlehes), kus ta tunnistas otsesõnu: “Ma usun, et nad saavad aru ka sellest, et miitingul peetud kõned ühtegi seaduseteksti või mingeid kavasid ei muuda.”

Aga elame, näeme. Veel kaks aastat tagasi poleks keegi, ka jääkeldite-rahvakogude dirigendid, osanud uneski näha, et puudega inimesed suudavad pikette korraldada või petitsioone kirjutada. See on aga, nagu näete, juhtunud.

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Sõlmime kokkuleppe valetamise varjamiseks

It is the responsibility of intellectuals to speak the truth and expose lies (Noam Chomsky)

Kogu töövõimereform sai alguse suurest valest. Nagu selle blogi esimestes osades kirjeldatud, panid Andrus Ansip ja Jürgen Ligi kolm aastat tagasi pead kokku ja langetasid otsuse teha reform, millega saaks lajatada kahele kärbsele ühe hoobiga: lõigata töövõimetuspensionide kulusid ja viia ülejäänud kulud vähemalt osaliselt üle töötukassasse. Tol hetkel arvasid nad ilmselt, et juhivad Eestit igavesti.

Kõik muutus, kui saabus Taavi Rõivas ja kohe tema järel eurorahad. Rõivas, kelle huviks on rahandus, sai muidugi aru, et sotsiaalkulutuste kantimine töörahva kindlsutusmaksete kaukasse on ebanormaalne. Oma esimestel töökuudel ütles ta seda ka üsna selgelt välja. Vanemad ja kogenumad kolleegid leidsid aga võimaluse toppida algaja poliitiku suumulk kinni tema ametisse asumisega samaaegselt taevast kukkunud euromiljonitega (st Brüsseli lubadusega, et need saabuvad), mille peale Rõivas keskenduski euromiljonite kulutamisele. Uskudes ise ilmselt tänaseni, et see raha kasutataksegi Eesti rahva, eriti töövõimeprobleemidega inimeste hüvanguks, lisaks aga muidugi kulub see marjaks ära ka SKP tõstmisel. Adumata täit tegelikkust seoses sotsiaalproblemaatikaga usub ta seepärast ilmselt siiralt, et need, kes osutavad reformi vigadele ja lühinägelikkusele, on lihtsalt kiuslikud kurikaelad. Tema aga on otsustanud olla kodupartei kangelane, kes sooritab reformi ja teeb eurorahade abil õnnelikuks oma alamad, viies ühtlasi kogu riigi õitsengule. Pole ju paha stsenaarium? Ja enam polegi tähtis, kas kulud vähenevad või suurenevad – peaasi et reform käivitub. Raha on ju meil aastani 2020 nagu raba! Mis sealt edasi saab… never think too far!

Jyrgen

Kogu au mulle! Delfi.ee

Vanasõna aga ütleb, et kui üks asi on rajatud valedele, saab üksnes valedega ka edasi minna. Selline saatus ongi tabanud töövõimereformiga tegelevaid poliitikuid – nad mässivad ennast üha uutesse ja uutesse valedesse ega leia võimalust kihutavalt rongilt maha hüpata. Kiirus üha suureneb ja rongi sihtpunkt on kevadised parlamendivalimised.

Üsna ootamatu ülestunnistus tuli 6. novembril riigikogus toimunud töövõimereformi arutelul töövõimereformi vaarisalt Jürgen Ligilt endalt, kes võttis esmakordselt avalikkuse ees kraavi tüüriva reformi eostamise fakti eest vastutuse. Hiljutistest, tema jaoks pealesunnitud tagasiastumiseni  viinud sündmustest ülekuunenenuna viskus ta oma leivaisa nimel Matrossovi kombel kõnepulti ja süüdistas reformi kritiseerinud puudega inimesi teadlikus valetamises.

„Töövõimereformi kriitika on teadlik ja silmakirjalik vale,“ teatas ta. Oma väite pädevust tõestas Ligi reformierakonna eksimatuse lõhnalise asjaoluga, et kui juba temasugune „kitsi inimene“ on olnud nõus reformi jaoks sellise eelarve kirjutama, siis see lihtsalt „on“ geniaalne ettevõtmine. Tõelise Napoleonina lõi ta järgmisena hambad omasethooldajate säärde,  väites et just noodd vääritud, kodus istuvad indiviidid on oma emotsioonidega meediakanaleid ummistades takistanud reformi debatti.

Kui ligitsentrism näitas end vaid korra, siis ülejäänud reformi kõneisikud tegelevad valetamise, vassimise ja tegelikkuse teadliku moonutamisega päevast päeva. Urmas Kruuse ja Heljo Pikhofi suurvalede juurde naaseme järgmistes artiklites, kuid hetkel suuname fookuse sotsiaalpartnerite hea tahte leppele, mille peamiseks haldjaks on kujunenud meeleheitel sotsiminister Helmen Kütt. Just tänaseks on välja kuulutatud selle arusaamatu leppe allkirjastmine.

helmen_kutt

Hea tahte leppe vabatahtlik ingel. sm.ee

Kõlab muidugi hiilgavalt, et pisarsilmil tulevad kõik osapooled kokku – erakonnad, ühiskondlikud organistatsioonid, riigiasutused, ärihaid – ja lihtsalt otsustavad kõik maailma asjad üheskoos korda ajada. Paremini kui seadustes, tõhusamalt kui riigieelarves, poliitiliste parteide üleselt, võimupiruka jagamise üleselt, mõtlemata kordagi rahale, ajale või olemasolevate struktuuride jaoks juba seatud kohustustele ja vastutusaladele. Umbes niisamuti nagu püha vaim sündis eimillestki.

Kui töövõimereformi põhjendatud kriitikast nurka surutud poliitikud leppe sõlmimise mõttega augusti lõpul esmakordselt välja tulid, oli plaan kaasata leppe osapoolteks kõik praegused ja tulevased parlamendiparteid, riigiasutused, tööandjad, ametiühingud, ülikoolid ja sihtgruppide eestkosteorganisatsioonid.  Nüüd, kus järele on jäänud vaid reffide-sotside koalistioon ja käputäis ühinguid, pressitakse asjaga ikka edasi, sest peaministril on tarvis enne valimisi rahu maa peale saada. Teisipäeval lepe ja kolmapäeval reformi seaduste kolmas lugemine – siis võib teema rahulikult kalevi alla panna.

Vaatame aga nüüd, kuidas kommenteerisid puuetega inimeste organistasioonide aktiivile kahe aasta tagust, täpselt samasugust, meedikute streigi järgset auru väljalaskmise hea tahte lepet meditsiinitöötajad:

Võtsime alguses asja küll väga tõsiselt, arutasime esitatud projekti põhjalikult ja tegime hulga ettepanekuid, kuid mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et kogu ettevõtmise kasutegur on vägagi küsitav. Paljud meie ettepanekud jäeti leppe koostamisel arvestamata, eelkõige oli meile vastuvõtmatu, et valdkonna eest vastutav minister – nii leppe algatamise ajal sotsiaalministriks olnud Hanno Pevkur kui tema välja vahetanud Taavi Rõivas – ei nõustunud võtma poliitilist vastutust leppe täitmise eest. Samuti ei ole päris arusaadav, kuidas saavad MTÜ-d vastutada võetud eesmärkide täitmise eest „oma pädevuse piires“.

Teine peamine häda oli see, et rahast ei tahetud leppe kontekstis üldse rääkida (nii minister Pevkur kohe alguses ütleski!). Peamiselt neil põhjustel jäi lepe enamiku tervishoiutöötajate organisatsioonide poolt alla kirjutamata. 

Saavutasime küll lõpuks selle, et lisaks leppe tekstile koostati ka detailne plaan tegevuste ja eesmärkide täitmise ajakavaga, kuid nüüdseks on selgunud, et sellest pole eriti kinni peetud. Teemasid on arutatud, osapoolte ettepanekud tabelisse kirja pandud ja kõigile näidatud, kuid selgeid otsuseid ega kokkuleppeid pole vormistatud. Paljudel juhtudel on hiljem kokkuleppena serveeritud hoopis sotsiaalministeeriumi enda seisukoht.

Nii et head allkirjastamist siis kõigile, kes on piisavalt naiivsed või piisvalt silamkirjalikud!

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Toiduahela lõpus on puudega inimesed

Niisiis on vahepeal üsna palju vett merre jooksnud. Enne aga, kui hakkame analüüsima viimase aja kombinatsioone poliitilisel malelaual, heidame pilgu suhtekorralduse maailma, kus samuti ei magata. Sest poliitikas on tähtsad kaks asja: luua kuvand, et kõik on vägav, ja teiseks – kui tekib mõni jama, maandada pinged oma istumise alt kellegi teise kraesse.

Mõned nädalad tagasi jõudis meediasse järjestikku lugusid, kus puudega inimesed olid töötukassast saadetud pehmelt öeldes sooja kohta. Eesti Päevaleht kirjutas 9. oktoobril, kuidas kõrgharidusega, kuid probleemse füüsisega, raske puudega inimene soovis osaleda töötukassa töökonkursil, kuid sai vastuseks hoopis mõnitada. Päev hiljem kirjeldas Delfis oma ebanormaalseid kogemusi töötukassaga peaaegu pime naine, kes annab endale ise tööd raamatupidajana. Ka tema jäi ametnike suva tõttu vajaliku abita. Mõlemad küsisid nüüd: kas nii lähemegi vastu töövõimereformile?

Paavel

Tean, aga ei ütle. Delfi.ee

Olukord oli töövõimereformi tagant kiirustavate oravate ja nendega poliitilist nabanööri pidi seotud sotside jaoks eriti totter, sest juba järgmisel päeval, 11. oktoobril, pidi toimuma puuetega inimeste meeleavaldus kuues Eesti linnas. Kuidas jama maandada? Reformi eest vastutav minister Urmas Kruuse võttis kiirelt suu vett täis ja vabandas toimunu pärast meedias avalikult. Teine sotsiaalminister Helmen Kütt, kelle alla küll töövõimereform ei kuulu, sai aga peaministrilt ülesande saata kiri oma endisele parteikaaslasele, töötukassa juhile Meelis Paavelile, et oleks üheselt selge, kes toimunu eest vastutab. Ja et oleks jõuliselt fikseeritud, et valitsuskoalitsioon seisab tõe ja õigluse eest. Juba sama päeva hilisõhtul lekkis meediasse Küti kiri Paavelile. Kirjas, mis kandis selgeid reformierakonna sulejooksu tunnuseid, prahvatas malbe, tol hetkel veel reformi vigade osas kohatise kriitikameele säilitanud Helmen Kütt Paavelile otse näkku Stenbockist saabunud hoiatuse: „Koalitsioonipartnerid on tõsiselt pühendunud reformile, millega kaasatakse puuetega inimeste potentsiaal aktiivsesse tööellu. Kinnitan valitsuspartnerite otsustavust kõrvaldada kõik takistused, mis töövõime reformi takistavad.“

Niisiis oli Paavel nüüd kahe tule vahel. Ühelt poolt teadis ta väga hästi (ja teadis ka, et Helmen Kütt seda teab), kui totter oli sisulises mõttes talle esitatud ähvardus, sest töövõimereformi õnnestumine ei ole kinni üksnes töötukassa klienditeenindajate kõrges moraalses palges, vaid hoopis maisemates asjades nagu töökohad, normaalsed sotsiaalteenused jne. Nende viimaste eest pole töötukassal parimalgi juhul mõeldav kogu vastutust enda peale võtta – täpselt nii lausus Paavel, aga ainult läbi lillede, ka viis päeva hiljem minister Kütile läkitatud vastuses (vt kirja viimane lõik), mis samuti momentaalselt meediasse lekitati. Kuna valitsuse juhtpartei aga nimetatud teemasid  reformiga puudutada ei soovinud ja kuna Kütt ega Paavel ei soovinud võtta riske oma istekohaga, tuli Kütil püsida vait ja Paavelil keskenduda sellele, kuidas suunata talle inkrimineeritud vastutus edasi endast nõrgemate kaela.

Kuna mõlemad kella külge läinud juhtumid olid toimunud töötukassa Tartu büroos (mitte et mujal samasuguseid lugusid ei juhtuks), suunati teravik eeskätt sinna. Kõigepealt sai pealinnast oma koosa kätte büroojuhataja Jane Väli, tema omakorda tõmbas liistule oma alluvad. Kuulda oli, et nood oskasid lõpuks vaid päid vangutada ja käsi väristada ning möönsid, et ei tea enam üldse, mida teha või tegemata jätta, kui mõni töövõimetuspensionär uksest sisse peaks astuma. Ühtlasi sai aga Jane Väli oma kaela moraalse kohustuse leida mõni klient, kelle abil sokutada mainekahjustuse korvamiseks meediasse mõni sama võimas, aga positiivne lugu, kus puudega inimene on nõus kiitma töötukassat ja eesseisvat töövõimereformi. Et ülesanne oli kriitilise tähtsusega, tagati Välile pealinnast ka PR-nõuanded selle täitmiseks.

Korraliku ajuderagistamise peale leitigi sobilik kandidaat, lausa omaaegne kuulsus, varvastega maalija. Kuigi tal on olemas nii töö kui isiklik MTÜ ja hetkel töötukassast midagi vaja pole, oli ta heal meelel valmis koos sõbrannaga töötukassa-käigu ette võtma ja lubama selle juurde tunnistajaks ka ajakirjaniku. Juba nädal pärast idee sündi potsatas paari ajalehetoimetusse järgmine e-kiri:

Tere,

Meie, Tiia Järvpõld ja Maarja Kaplinski, tunneme ennast väga riivatuna praegusest poleemikast töövõimereformi ja Töötukassa ümber. Meil on raske uskuda, et kõik on tõesti nii valesti ja halvasti, nagu mõnedest vastukajadest võib välja lugeda. Sellega seoses lähme  ise ka vestlusele, kuigi meil on juba oma töösoovid ja -plaanid olemas. Meil on oma MTÜ, oleme mõelnud OÜ asutamisele. Mina, Tiia, olen Töötukassaga ka tööandja rollis kokku puutunud ning saanud väga positiivse kogemuse. Me ei usu, et puudega tööandja ja töövõtja vahe on nii suur ja sügav. Pealegi on nende ja muudegi teemadega seoses Eesti ühiskonnas  praegu nii palju negatiivsust, et soovime seda natuke positiivsemaks kujundada.  Arvame, et kui töövõtjal endal puudub motivatsioon, siis ei aita teda ei reform ega kohandused. Teame väga hästi enda nõrgemaid ja tugevamaid külgi. Kindlasti on töökohti, mida me ei võtaks vastu ka siis, kui selleks oleks kõige ideaalsemad võimalused loodud.

Oleme kindlalt selle poolt, et soovime olla tööVÕIMELISED, mitte tööVÕIMETUD, nagu praegu.

Need on meie mõtted hästi lühidalt.  Ja nüüd väike soov – kui me ise lähme 7.  novembril kell 10.00 – 11.00 Tartu Töötukassa, Vaksali 7, kas saaksime siis koos meie kogemuste põhjal mingi lookese kokku panna ? Just nimelt töövõime/võimetuse jne teemal. Aga hästi positiivses vaimus.

Oleme nõus Teiega vajadusel enne kohtuma.

Teie kontakti andis Tartu Töötukassa juhataja Jane Väli.

Valgust,

Tiia Järvpõld

Kogenumad ajakirjanikud nägid muidugi PR-skeemi läbi ja lükkasid pakkumise tagasi. Ootamatul kombel neelas aga rahva lemmik Õhtuleht vingerdava ussikesega õnge kolinal alla.

HappyTiia

Teeme, mis palutakse. Õhtuleht

Õhtulehes 13. novembril ilmunud lugu on omas žanris igati tasemel. Tähelepanematu lugeja (just sellised on 99% inimestest) saabki teada, et puudega inimese elu on lill, mingeid tugiteenuseid vaja ei ole, on vaja vaid olla ise tubli ja töövõimereformi üle ilkumine lõpetada. Naiiv-vulgaarses käsitluses ei pannud aga artikli toimetaja tähelegi, et loos jäi vastuseta põhiküsimus: miks siis üldse raisata reformi peale 350 miljonit eurot, kui tegelikult piisab sellest, et puudega inimesed ise tublid oleksid? Tiia ja Maarja manitsevad hoogsalt, et tehku riik reformi nagu ise tahab, nemad kavatsevad oma elu ikka aktiivselt edasi elada.

Kui Tiial ja Maarjal on lihtinimestena täiesti suva, mille peale riik raha laiaks lööb, siis reformi parandamist nõudnud puuetega inimeste organisatsioonid on riigilt aru nõudnud just sellessamas küsimuses: milleks kulutada raha tegevustele, mis puudega inimeste elu-olu tegelikult ei paranda? Reformiga tuleks esmalt tagada sotsiaal- ja tugiteenused (transport, isiklik abistaja jne), mis võimaldaksid erivajadustega inimestel ühiskonnaelust osa võtta. Artiklis ütleb aga ratastoolis istuv Tiia, et tema vajab abistajat parimal juhul vaid viis minutit kuus, et värvituub lahti keerata – kõik muu saab ta ise tehtud. Paar lõiguke allpool teatab ta uhkelt, et kasutab isikliku abistaja teenust vaid 1440 tundi aastas, kuna saab näiteks öösiti hakkama ka kõrvalabita. 1440 tundi aastas teeb neli tundi päevas. Kui palju on Eestis puudega inimesi, kellel on võimalik kasutada abistajat sellises mahus, kui see ei ole just pereliikmest omaksehooldaja, kes on oma lähedase hooldamise pärast koduseks jäänud?

Just siin ongi reformi üle toimuva dispuudi üks põhifookuseid. Kahjuks jäi kõik see nii toimetajale, loo tegelastele endile kui ilmselt ka enamikule lugejaist märkamata. Toimunud etenduse lavastajad said aga ülemustelt väljateenitud aplausi.

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Kuidas parlamendis peaaegu kähmluseks läks

Niisiis oli 6. novembriks sätitud riigikogu tööplaani riiklikult tähtsa küsimuse arutelu töövõimereformi teemal. Seda olid puuetega inimesed ja nende esindajad nõudnud uue seaduse järgi esitatud avaliku pöördumisega. Avalikku arutelu nõudsid pöördujad seetõttu, et vildakile kukkunud reformile pole ealeski koostatud korralikke alusmaterjale – ei kontseptsiooni ega väljatöötamiskavatsust – kuigi seadusloome hea tava kohaselt tuleb need dokumendid koostada alati enne, kui hakatakse mõnd seadust välja töötama. Nüüd on Eesti valitsusel valminud „kümnendi suurim sotsiaalpoliitiline reform“, see puudutab enam kui 100 000 inimest, aga kusagil pole kirjas, millistest põhimõtetest lähtuvat see kokku kirjutatud on ja kuhu sellega välja jõuda tahetakse. Ilmselt tuli kolm aastat tagasi lihtsalt tuul ja puhus natuke – selllest saigi töövõimereform.

Jaanson

Küsige kõike minu käest. delfi.ee

Riigikogu juhatus määras teemaga tegelema sotsiaalkomisjoni. Kümme päeva tagasi, 23. oktoobril otsustas komisjon, et riiklikult tähtsa küsimuse arutelul esinevad ettekandega valdkonna minister (see tähendab siis ilmselt reformiminsiter Urmas Kruuse), sotsiaalkomisjoni esindaja (see tähendab siis ilmselt Heljo Pikhof), ekspert (polnud aimugi, kes) ja pöördumise esitanute esindaja. Viimase osas tundus asjaosalistele loogiline, et tuleb kutse esinemiseks ja selle inimese valivad siis pöördumise koostanud ühingud ise. Pöördumise taga oli ju kakskümmend organisatsiooni ja üle 3500 üksikisiku – kõigis riigikogu juhatusele esitatud materjalides oli märgitud ka pöördumise taga oleva töögrupi juhi, Tiia Sihveri nimi ja kontaktid. Pöördumise algatanute meelest pidi nende nimel esinema mineja olema kindlasti läbi ja lõhki teemaga kursis olev puudega inimene – Tiia sobis selleks hästi, sest ta on juba kakskümmend aastat ratastoolis, väga aktiivne, sotsiaalvaldkonnas töötamise kogemusega inimene.

Kutset aga ei saabunud. Lõpuks, esmaspäeval, 3. novembril toimus aga Toompea mäel midagi täiesti enneolematut. „Jätkub puudega inimestest ülesõitmine,“ jäi vahejuhtumi kohta napisõnaliseks sotsiaalkomisjoni aseesimees Margus Tsahkna, kellelt Delfi /Eesti Päevaleht pärast sotsiaalkomisjoni istungit neljapäevase arutelu esinejate kohta infot küsis ja teada sai, et sotsiaalkomisjon otsustas petitsiooni esitanud puuetega inimesed arutelult üldse kõrvale jätta. Veelgi enam – otsustati, et kui nad isegi parlamendi rõdule kuulama tulevad, siis küsimuste esitamise õigust neile ikkagi ei anta. Puuetega inimeste nimel töövõimereformist rääkima kutsuti aga hoopis sotsiaalministeeriumi käepikendus, endine sotsiaalministeeriumi ametnik ja puuetega inimeste koja juht Monika Haukanõmm.

Vana hea Monika meid ikka aitab hädas, olevat üks poliitiliselt kogenud nõuandja andnud Heljo Pikhofile valemi, kuidas välistada olukord, et „ekstremistid“ kõnepulti pääsevad. Kuigi Pikhof paar tundi pärast koosolekut Eesti Päevalehe ajakirjanikule vastates enam ei mäletanud, kelle ettepanek see Haukanõmm täpsemalt oli ja kuidas komisjoni liikmete hääled jaotusid, teadis ta täpselt, et just selline otsus tõesti tehtud sai.

Meenutame, et esimesest, juunikuisest piketist Haukanõmm oma keskkojaga osa ei võtnudki. Temal oli toona otseside peaministriga, kes lubas, et kõik saab korda rahumeelselt ja palus keskkojal, kes saab oma finantsid sotsiaalministeeriumi kaudu, ka allorganisatsioone rahustada ning korrale kutsuda. Uue meeleavaldustelainega tuli koda siiski kaasa, et suure hulga ühingutega mitte päris vastuollu minna. Nüüd siis oligi valitsuskoalitsioonil taas „oma mees Havannas“, sest isegi kui Monika poolkurja häält teeb ja midagi nõuab, ei hammusta ta iialgi oma toitvat kätt.

Sügisene linnuke aga siristas, et parlamendikomsijoni koosolekul olevat täna üks põhilisi juhtnööride jagajaid olnud hoopis oravapartei jaoks töövõimereformi kureeriv minister Kruuse. Ehk siis veelkordne kinnitus selle kohta, et seadusandjat kamandab meil valitsuse minister (ja seda mitte esimest korda). Kruusel oli käsulaud ilusasti pähe õpitud, kõik teada ja kõik tema korraldused said parlamendi koalitsioonisadikute poolt ka kenasti ja üksmeelselt täidetud. Tööministri isiklikuks abistajaks ja turvameheks oli seekord määratud kuulmispuudega parlamendiliige, oma sõnul töövõimetuspensioni kuritarvitamise kogemusega Jüri Jaanson. Korraks isegi tundus, et ühel opositsioonipoliitikul võib minna haprasti ja ta saab ex-sõudjalt korraliku lõuahaagi, kuid asi lahenes siiski üksnes ehmatusega – intelligentsed inimesed ikkagi seal Toompeal.

Sotsiminister Helmen Kütt aga, kes kogu koosoleku aja sealsamas istus, muudkui vaikis, vaikis ja vaikis… Tema teadis hästi, et rääkimine on hõbe, vaikimine aga – teatavasti kuld.

Mis nüüd edasi saab, näitab uus päev. Kuulda on igatahes olnud, et vähemalt ühele mehele, asespiiker Jüri Ratasele, täna toimunu ei meeldinud. Tema lubas selle asjaga veidi tegeleda. Ootame siis ära, ega muud. Me elame ikkagi huvitaval ajal.

Rubriigid: Uncategorized | 2 kommentaari

100 000 puudega inimest Jürgen Ligi pea vastu

Pärast puuetega inimeste invasiooni Stenbocki majja oli peaminister Rõivas pehmelt öeldes endast väljas. Igaühele oli saanud selgeks, et olukord võib kontrolli alt täielikult väljuda, kui mõni sedalaadi episood veel lisandub. Häire anti nii nõunikele kui parteituumikule. Kuidas stabiliseerida oma usaldusväärsus ja saavutada samal ajal töövõimerefomiga seotud eelnõude kiire vastuvõtmine, et see teema orbiidilt kaoks?

Esimesega oli lihtne: väljastati käsk muuta Stenbocki maja puudega inimestele ligipääsetavaks. Selle tulemust võivad kõik juba peatselt ise vaatama minna. Kuidas aga teha otsustav lõpp sotside vastupunnimisele ja eriti Heljo Pikhofi mõõdutundetule hämale sellest, kuidas mingil juhul ei suruta eelnõusid riigikogust läbi jõuga, veel vähem enne, kui kõik teemad on läbi töötatud ja sihtgrupid tulemusega rahul? Alles 10. oktoobril oli Pikhof meediale antud intervjuudes korduvalt kinnitanud, et neil on reformierakonnaga kokku lepitud, et midagi ei tehta ülepeakaela ja et ootamas on veel terve rida lahendamist vajavaid probleeme. Õnnetus seisnes selles, et sotsiaalkomisjoni esimehena sõltub just sellestsamast Pikhofist, kes kõigub aga ettearvamatult allumise ja isepäisuse vahel, kas eelnõud saadetakse komisjonist välja teisele lugemisele või ei. Oma viivitamisega loob ta sotsidele muudkui pinnast edasi kapriisitseda. Isegi Eiki Nestoriga hirmutamine pole olnud siin tema vastu piisavalt tõhus relv. Ja tegelikult oli kõikumine hakanud nakatama juba isegi Sven Mikserit.

Ligi2

Reformierakonna päikene. postimees.ee

Ja siis, eelmise neljapäeva hommikul, naeratas peaministrile äkitselt päikene! Ainult et sellel päikesel oli Jürgen Ligi vissis nägu ja seepärast ei tundnud reformierakondlased oma uut päikest esilagu veel ära.

Nimelt tuli rahandusminister Ligi oma parteile appi sellega, et solvas sotsist kolleegi, haridusminister Jevgeni Ossinovskit avalikkuse ees sel määral, et vanema venna terrori kütkes sotsidel plahvatas: nüüd on käes meie tähetund, sest me saame vinti juurde kerida ja reffidele nende koha kätte näidata. Kolm ööpäeva hiljem plahvatas aga ka peaministriparteil: kui Jürgen on sunnitud tagasi astuma, siis nõuame vastutasuks igavest rahu töövõimereformiga!

Ülejärgmisel päeva, 29. oktoobri hommikul teatas Heljo Pikhof raadiouudistes, et vahepealse ajaga on töövõimereformi eelnõud oluliselt paremaks muudetud, koalitsioonis on saavutatud töövõimereformi osas üksmeel ja et eelnõud viiakse suurde saali juba novembris. Ta avaldas usku, et ka huvigruppidele võiks asi sellisel kujul hästi sobida, lisades poliitilise turvalisuse mõttes, et „ega kõiki asju ei saagi seadusesse kirja panna“. Samas raadiointervjuus kinnitas puuetega inimeste esindaja Tiia Sihver arusaadavalt endiselt, et reformiga pole vahepeal midagi muutunud ja et ennekõike tuleb tegelda reformikavasse tugimeetmete lisamisega. Vahva on siia lisada ka uudis päev varasemast  ehk 28. oktoobrist, mil reformi implementeerija, töötukassa esimees Meelis Paavel oli Eesti Päevalehe veergudel kinnitanud, et õnnestumiseks vajab reform omavalitsuste tuge ja sotsiaalteenuseid, milline küsimus praegu on lahendamata.

Seega siis on Eestit valitseval koalitsioonil nüüd taas (mitmendat korda juba?) kokku lepitud, et reformi seadused võetakse kiirelt vastu. Samal ajal on riigikogu juhatus teatanud, et vastuseks 3500 allkirjaga kollektiivsele pöördumisele, kus nõutakse töövõimereformi uut läbitöötamist ja eelkõige selgete sihtide seadmist, toimub nädala pärast – 6. novembril – riiklikult tähtsa küsimuse arutelu riigikogu suures saalis.  Seega siis avalikult ja ametlikult: kõigepealt otsus, et seadused võetakse vastu – ja siis arutelu, mis seadused ja mille saavutamiseks.

Toimuv protsess kirjeldab väga hästi, mis toimub meie riigis. Inimesed, kes on palgatud olema rahva teenrid, lähtuvad oma tegemistest siiski vaid isiklikest ambitsioonidest, ihadest ja hirmudest.

Rubriigid: Uncategorized | 1 kommentaar

Poliitikute uus spordiala – paarismõnitamine

“Ta on imeline. Ta suudab istuda 8 tundi läbirääkimiste laua taga ja kasutada vaid ühte sõna – NJET!“ (Henry Kissinger)

Kas „poliitika“ tähendabki seda, et kui paberile on kirjutatud üht, siis teeb teine osapool näo, et öeldud on midagi hoopis vastupidist? Kui see on nii, siis kukkus kahel sotsiaalministril poliitika tegemine üleeile lausa suurepäraselt välja. Jutt käib nimelt „puuetega inimeste kaitse hea tahte leppe“ sõlmimise ümber toimuvast, mille telgitagused on põhjalikumalt lahti räägitud juba varasemas loos – Diversioon nimega „hea tahte lepe“

PH-305229970

Sotsiaalministrite paarisrakend. Äripäev

Niisis sai juba esimesel ümarlaual selgeks, et tegemist polnud mingi hea tahte leppe, vaid siht- ja sidusgruppide tahtliku eksitamisega poliitikute poolt, et segada vett, võita aega ja kurnata puuetega inimeste ühinguid järjekordsete mõttetute töödega. Lühidalt – et luua näilisust asjaga tegelemisest. Ühingutel aga, kes vahepeal olid pikette, petitsioone ja miitinguid korraldades saanud aimu oma jõust ja selge sihi silmade ette, oli mõõt täis sellest, et neid lolliks tehakse. Parandusettepanekute asemel, mida ministeerium palus saata olematu leppe olematu eesmärgiga mustandile, läkitasid nad ministritele hoopis kirja, milles teatasid, et pakutavatel tingimustel nad ei näe mõtet panustada oma aega ja jätkuvat vabatahtlikku tööd leppe koostamisse ega näe põhjust ka mingit suvalist väljamõeldist allkirjastada.

Kirjas selgitati väga täpselt, et töövõimereformi puudutavat hea tahte lepet ei ole võimalik sõlmida, kui samal ajal jätkub reformi äpardunud seaduseelnõude menetlemine riigikogus. Kirjaga anti sõnum, et koostööks ollakse valmis, kui riik ilmutab „head tahet“ töötada süsteemselt ning eesmärgipäraselt ja et võimaliku leppe koostamisel peab teadma, kas reformikava korrigeeritakse või surutakse see läbi praegusel ebanormaalsel kujul. Lühidalt – kuni pole vastust küsimusele, kuidas lepe ja läbisurutav reform omavahel seotud on, pole selge, milles peaksid leppe osapooled kokku leppima. Kirja lõpus anti ka valem kogu teksti mõistmiseks: „Kui vaatamata leppeprotsessile plaanitakse töövõimereform ikkagi praegusel kujul ellu viia, ei näe me mõtet leppe koostamises ja sõlmimises aktiivselt osaleda. Oleme oma muredest juba korduvalt rääkinud, seisukohti kirjalikult edastanud, loendamatuid tunde erinevatel nõupidamistel veetnud. Taas samade selgitustega panustada aega hea tahte leppe sõlmimisse puudub meil vähimgi motivatsioon.“  Kirjale oli alla kirjutanud kaksteist esimesel ümarlaual osalenud organisatsiooni.

Ja nüüd arvake ära, mida ministerpoliitikud Helmen Kütt ja Urmas Kruuse sellest kirjast “välja lugesid”?! Sotsiaalministeeriumist järgmiset hommikul väljasaadetud pressiteates anti inimkonnale teada, et kahetsusväärselt ei soovigi puuetega inimeste ja omastehooldajate esindusorganisatsioonid panustada aktiivsesse koostöösse hea tahte leppe sõlmimisel! „On igati kahju, kui mõned reformile olulised organisatsioonid ei soovi edasistes diskussioonides osaleda,“ hüüatasid ministrid Kütt ja Kruuse oma avalduses lausa ühest suust. Kohe selle järel jagasid ministrid selgitusi, et nii suurt reformi pidavatki saama teha üksnes ühiste jõupingutustega!

Järgmisena oli pressiteatesse pistetud hoolsasti peidetud pisike, ent töövõimereformi retoorikas juba tüüpiliseks saanud avalik vale: kõik, kes ei ole „meiega“, on meie vastu ja just neil tuleb peatselt vastutada puuetega inimeste kahjustamise eest, kui reform ära jääb ja mingeid teenuseid ei tule. „Reformi peatamine  ning hea tahte leppes mitte osalemine tähendaks teenuste – tööalane rehabilitatsioon, abivahendid, tööturuteenused jne – pakkumise edasilükkamist. Me ei näe, kuidas aitab see kaasa vähenenud töövõimega inimeste olukorra parandamisele!“ vidistasid ministrid. Kuigi arusaadavalt ei ole mitte ükski puudega inimeste ühing, ei varem ega nüüd leppest distantseerudes, teinud ettepanekut kogu sotsiaalsüsteem sinnapaika jätta ja mitte midagi teha. Vastupidi – nõutakse targalt ja hästi tegemist.

Et Kütil ja Kruusel on oma ametikohtadel istudes juba kuue kuuga kaduma läinud viimanegi au- ja häbitunne, näitas aga tsitaadi edasine lause. Nimelt kutsus ja julgustas ministrite paarisrakend nüüd kõiki töövõimereformi protseduuris julgelt oma sõna sekka ütlema ja tegutsema – sest elus olevat nii, et just üheskoos leitakse alati parimad lahendused!

Pressiteate lõpus seisis aga juba tõsine hüperbool: „Hea tahte koostöölepet peame positiivseks näiteks heast kaasamisest vaatamata põhjustele, miks lepe tekkis. Samas eeldab selline koostöö partneritelt valmisolekut, tahet oma aega ning teadmisi panustada ja eelõige ka tegelikku soovi arengutele kaasa aidata”. Nüüd pöördutigi siis näpuviibutusega – sisuliselt aga mõnitades – puuetega inimeste ühingute poole, kes on juba pikka aega teinud järelejätmatult, ennastsalgavalt ja pühendunuld vabatahtlikku tööd, mille otsas töövõimereformi teostavad poliitjuhid ja riigiametnikud on aga kurtide ja pimedatena vaid trampinud nagu tõelised anastajad lahinguväljal.

Endiselt jääb aga päris arusaamatuks, miks sellist lahinguvälja üldse vaja on. Asi ise on ju lihtne. Ka praeguse äparduse remont poleks ülejõukäivalt keeruline. Reformierakondlaste suhe töövõimereformi inimlikuks ja tõeliselt kasutoovaks muutmisesse, ning sel teemal osapooltega läbirääkimiste pidamisse (mis tänaseks on saanud ka sotside omaks), on aga millegipärast täpselt selline, nagu USA välisminister Henry Kissinger ütles kord tähtsa vene poliitiku Gromõko kohta: „Ta on täiesti imeline. Ta suudab istuda kaheksa tundi järjest läbirääkimiste laua taga ja kasutada vaid üht sõna – NJET!“

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar